Ühel päeval tundsin, et õnnelik kodu, töö, perekond ja laps, kellest kõigi eelduste kohaselt on saamas inimlik inimene, rõhub eetilise võlana järjest rohkem mu õlgadele. On aeg anda midagi tagasi nendele, kes on sellest ilma jäänud. Lapsepõlvest on mul kogu eluks kaasas ema õpetus - ÄRGE TEHKE NEILE LIIGA, KES EI OSKA RÄÄKIDA! Kui ma juhituna sellest südamega Eestimaal ringi hakkasin vaatama, sain aru, kellele oma hingevõlga tasuda. Nii leidsingi ennast mõni päev tagasi MTÜ Kasside Turvakodust.
Kui ma vabatahtlikuga rääkima asusin, siis tundsin, kuidas keegi väga õrnalt külma ninaga mu kätt puudutab. Mustvalge kiisu vaatas mulle pikalt otsa, katsus veel ninaga ja hellalt, väga hellalt surus pea vastu mu kätt, ise ikka veel peaaegu inimlikult otsa vaadates. Kangestusin. Ma olen seda pilku varem näinud! Siis meenus.
Kiirabi kutsuti A lastekodusse. Pisike laps oli kõrges palavikus. Kui me siis tema ümber askeldasime, puudutas keegi õrnalt mu kätt - maas seisis 4 aastane tüdrukutirts ja vaatas mind, siis pani oma põse vastu mu sõrmi ja küsis: „Tädi, ega sina minu ema ei ole?“
Seesama heitunud pilk ja lõputu ootus. Hiljem sain teada, et laps leidis endale kodu, hoolitsevad kasuvanemad. Tema ei pea igale võõrale igatsusega silma vaatama. Kiisu Santa ligineb aga iga kord kui keegi turvakodusse tuleb ja küsib samuti. Ainult tema ei saa rääkida. Kuidas on võimalik arvata, et looma valu on väiksem kui inimlapse valu? Milline õigus on inimesel otsustada, kelle mure on suurem?
Selleks, et mõista, kas loomal on hing, on tarvis, et sul endal oleks hing (A. Schweitzer).
Santa surub aga iga kord, kui keegi külla tuleb oma põse vastu ta kätt, ta otsib hingega inimest, sest armastus ja kodu on see, mida me kõik vajame- need kes räägivad ja kirjutavad kui ka need, kes seda ei oska.