Est  Eng 

Osata esmaabi, see on sama, mis süüdata väike täht.

Ükskõik, kui kõrgel tasemel on kiirabi, oled kannatanu tegeliku saatuse otsustaja Sina!

See, mida teed Sina esimestel minutitel pärast õnnetust, otsustab kannatanu saatuse. Kiirabi ei saa seda hiljem muuta.
 

Uudised
Kontaktid
Meie laul
Valu Vennaskond
Sponsorid
Esmaabist ja mitte ainult
Hea Inimese Gala
Esmaabist ja mitte ainult

Enamus inimesi kehitab esmaabist kuuldes vaid nõutult õlgu.
Eks ta ju üks kena asi ole kui midagi tead, aga meil on kiirabi, päästeamet, vetelpääste ja muudki asjamehed, kes selle eest palka saavad. Riik on vaene ning põletavamaid prioriteete on küll ja küll.

Kujutame aga korraks ette: teie kõrval hakkab inimesel halb, ta hõõrub rindkeret ja kukub järsku maha. Te kummardute tema poole ja näete, et ta lamab liikumatult maas ning vist ei hinga. Eestimaal juhtub selline olukord keskmiselt 9-10 korda ööpäevas. Hoolsalt informeeritud elanikkond teab täpselt, mida teha. Tuleb haarata telefon, valida 112 ning oodata kiirabi tulekut. Kas sellest aga piisab teile lähedase inimese ellujäämiseks?  Samal hetkel kui seiskub kannatanu süda, läheb tema kohal nähtamatult, kuid vääramatult käima stopper. See tiksub ainult 5 minutit. See on aeg, kus ajurakud säilitavad eluvõime südameseiskuse tingimustes, kui keegi ei alusta elustamist. Kui 5 minutit on möödas, kiirabi saabunud veel ei ole, keegi ei ole alustanud elustamisega, siis on selle inimese jaoks aeg lõplikult läbi. Südant saab ka hiljem taaskäivitada, aga  aju enam tagasi ei saa. Seega peaks kiirabi jõudma sündmuskohale 5 minuti jooksul alates südameseiskuse tekkimisest. Kas ta jõuab?

Sündmusteahel, mis järgneb südameseiskusele, toimib ühtemoodi kõigis arenenud riikides.

1 minut - kõrvalseisja saab aru, et mahakukkunu seisund on äärmiselt tõsine, ta otsib telefoni, valib hädaabinumbri, lõpuks vastatakse teile: häirekeskus kuuleb.

2 minut- kutsuja seletab päästekorraldajale, mida ta näeb, millises seisundis on kannatanu ja kuhu sõita- ka selleks läheb minimaalselt 1 minut.

3 minut- häirekeskus kodeerib kutse, otsib lähima vaba brigaadi ja annab neile telefonitsi kutse edasi.

4 minut- kiirabi peab välja sõitma kiiretele kutsetele  ühe minuti jooksul.  See on aeg, kui auto sõidab garaaþist välja, brigaad astub peale ja väljasõidu hetkel raporteerib läbi raadio oma väljasõidust.

Seega, südameseiskuse hetkest on möödunud 4 minutit ja kiirabi ei ole liikunud veel sentimeetritki. Liikunud on vaid informatsioon ja seda ühtemoodi nii Tallinnas, Helsingis, Londonis või Pariisis. Kui kaugele jõuab kiirabi 1 minutiga? Kõrvalmajja, lähimale ristmikule? Vaevalt kaugemale. Seega ei saa kiirabi osaleda inimese päästmisel esimestel minutitel. Tema kõrval on vaid kaaskodanik ja tema tegevus määrab ära, kas need 5 minutid võrduvad kannatanule igavikuga või vaid  viie kõige raskema minutiga tema elus.
Arenenud riikides on välja töötatud kontseptsioon, et tunduvalt odavam ja efektiivsem on õpetada elanikkonnale alates lasteaiast kuni seenioride klubideni esmaabi, kui panna iga 10 kilomeetri taha kiirabijaamad.  Esmaabikoolitus alates varajasest lapseeast on nii oluline tegevus, et sellesse investeeritakse miljoneid. Mida varasemas eas algab esmaabitõdede tutvustamine, seda paremini muutub see osaks tulevase kodaniku maailmapildist. Koos esmaabiga antaks lastele aga veel midagi olulist - soov abistada, empaatia, aukartus elu ees - väärtused, mida täiskasvanule enam juurde pookida ei saa.
Igal aastal Eesti Kiirabi Liidu andmetel hukkub  ca 3000 inimest südameseiskuse tagajärjel. Need ei ole 80 aastased vanurid vaid enamus neist on keskeas. Iga 50 äkksurma kohta tuleb vaid 1 elustamiskatse enne kiirabi saabumist ja vaid need juhud annavad kiirabidele maksimaalse lootuse elustamisel saada tagasi ka aju. Kui palju inimesi võiksid jääda meie keskele, kui elanikkond oskaks esmaabi anda?  Vaid südameseiskuse korral võiks neid olla 700-1000. Lisaks veel 500-600 trauma läbi kannatanut. Kui palju inimesi hukkus “Estonia” katastroofis? Mitu samasugust katastroofi toimub meil igal aastal, ilma et keegi loeks olukorda ebanormaalseks?
Eesti saavutas möödunud aastal maailmarekordi. Meie inimesed haigestuvad, surevad, invaliidistuvad maailmas kõige sagedamini ja kõige nooremalt südameveresoonkonna haigustesse. On üldteada, et selle taga on arutu tervisekäitumine.  Esmaabikoolitus on koht, kus lapsele märkamatult suudetakse teadvusesse viia teistsugune elamisstiil. Just nimelt märkamatult, sest nii toimib see tunduvalt efektiivsemalt kui värvilised plakatid tervislikust toidust kooli seintel. Nii oleks kaugperspektiivis võimalik päästa kümneid tuhandeid inimelusid.
Nähes enda kõrval inimest, mõistes, et tema elu sõltub meie teadmistest ja tegevusest, viib meid tasapisi arusaamiseni, et kole on olla õnnelik, rikas ja edukas üsna üksi. Elu päästmise nimel tuleb tuua ohvreid. Algselt võib see olla ülikonna määrimine, et panna põlved maha avariis vigastada saanud inimese aitamiseks ja sealt võib see kasvada mõistmiseks, et täiendava protsendi maksmine maksudeks, võib oluliselt parandada nende inimeste toimetulekut, kellel ei olnud au sündida piisavate materiaalsete, vaimsete, sotsiaalsete ressurssidega perekonnas. Ja need inimesed ei ole selles süüdi.

MTÜ Rahvakoolitus-ELU loosung - Oskan elustada, suudan päästa inimese!

Inimesest hooliva ühiskonna loosung - Märkan inimest enda kõrval - suudan teha teda õnnelikumaks!