Est  Eng 

Osata esmaabi, see on sama, mis süüdata väike täht.

Ükskõik, kui kõrgel tasemel on kiirabi, oled kannatanu tegeliku saatuse otsustaja Sina!

See, mida teed Sina esimestel minutitel pärast õnnetust, otsustab kannatanu saatuse. Kiirabi ei saa seda hiljem muuta.
 

Uudised
Testiküsimused
Pisitarkusi algajale esmaabiandjale
Tegutsemine õnnetuspaigal
Elu ja surma tunnused
Elustamine
Võõrkeha hingamisteedes
Krambid
Põletus
Termilised kahjustused
Minestamine
Allergia
Verejooks
Ninaverejooks
Peatrauma
Kaela- ja seljatrauma
Põrutus, venitus, nihestus
Luumurrud
Šokk
Palavik
Oksendamine, kõhulahtisus
Tegutsemine õnnetuspaigal

Mitme kannatanuga õnnetused on abistajale tõsine väljakutse ja abistamise üldpõhimõtteid omandatakse spetsiifilisel koolitusel, kuid üldpõhimõtteid peaksid tundma kõik esmaabiandjad.

1. Stopp.

3 sekundit endale. Hinga sisse ja korda- ma proovin anda endast parima. See hetk on hädavajalik, et tekiks ühendus sinu käte ja pea vahel.

2. Kutsu abi.

Suurte õnnetuste korral on vajalik anda häirekeskusele esialgne informatsioon õnnetuskoha ja juhtunu kohta, kuid pärast olukorraga tutvumist tuleks selgunud asjaoludest päästekorraldajat täiendavalt informeerida.

3. Väldi uute ohvrite teket.

Avarii korral võta süüde välja, lülita tööpingil vool välja. Alusta vigastamata inimeste evakueerimist. Et vältida paanikat kasuta vigastamata isikute abi väljapääsude turvamisel. Hirmunud inimeste rüselemine võib tappa rohkem isikuid kui õnnetus.

4. Täpsusta kannatanute arv.

Täpsusta, mitu inimest lamab, kas keegi on teadvuseta, autorusude või tööpingi vahel kinni.

Anna häirekeskusele täiendavat informatsiooni.

Lähtudes täpsustatud teabest, saadab päästekorraldaja sündmuskohale lisaabijõude.

5. Taga verejooksu peatamine.

Kasuta vigastamata inimeste abi

6. Ava hingamisteed.

Kasuta abilisi! Ära jää ühe kannatanu juurde „kinni”!

7. Anna teadvuseta kannatanutele stabiilne asend.

Tavaliselt on vigastatutele antav asend külili e. traumaasend. Jäta iga kannatanu juurde valvesse vabatahtlik.

Õnnetuspaigal võib asjalik tegutsemine päästa palju inimelusid. Sageli määrab esmaabi kvaliteedi oskus mobiliseerida endale stressis kõrvalseisjate seast abilisi. Ometi ei suuda kaugeltki kõik inimesed kriisisituatsioonis ratsionaalselt käituda või ei kannata verd ning minestavad. Koolitatud esmaabiandja peab suutma kiiresti leida koostööaldis isikud, keda rakendada abistamisprotsessis.

 

Alljärgnevalt toome mõned juhtnöörid, kuidas efektiivselt mobiliseerida abilisi ja juhtida nende tegevust:

1. Üleskutse kõigile tähendab, et sellele ei reageeri keegi.

Suurim viga on pöörduda kõrvalseisjate poole palvega: „Aidake keegi!” Tavaliselt ei reageeri mitte keegi, kuid on ka võimalik, et abilisi tuleb mitu. Korraldusest arusaamine ning abistamise kvaliteet halveneb kuna tekivad konfliktid abiliste vahel. Pea meeles, et jagatud vastutus on totaalne vastutamatus. Seetõttu on parim kutsuda kindla esmaabivõtte tegemiseks üks isik, pöördudes otse tema poole: „Sina, A....!/ Teie, neiu rohelise mantlis! ....jne. Ega sul halb ei ole? Tule mulle appi!” Kui keegi, keda proovid appi kutsuda väidab, et ta kardab verd või tunneb ennast halvasti, siis ära sunni.

2. Kõik korraldused, mida on võimatu valesti mõista, mõistetakse valesti.

Ükskõik, kui osavad me oleme korralduse andmisel, valitseb reaalne oht, et neid ei mõisteta ja toimitakse valesti. Seega tuleb käeline tegevus sooritada koos abilisega. Näide: „ Tule siia. Näed, mina surun need sidemed haavale . Pane oma käsi siia peale. Hästi. Hoia nüüd käsi tugevasti peal ja ära lahti lase, kuni ma tagasi tulen.”. Vältida tuleb ebamääraseid korraldusi. „Väljuge kõik kust saab! Too mulle sealt see jublakas.” jne.
 

3. Meetermõõdustik õnnetuspaigal ei kehti.

Ohukolmnurk paigaldatakse asulas avariipaigast 25 m. kaugusele. Stressis inimene ei suuda distantsi meetrites hinnata. Kui palud abilisel paigaldada ohukolmnurk 25 m kaugusele, siis juhtub sageli, et leiad selle 2 meetrit avariilisest autost. Seetõttu on arukas „teisendada” meetrid sammudeks. „Siin on ohukolmnurk. Jookse tagasi 30 sammu ja pane ohukolmnurk, niimoodi, asfaldile. Alusta siit.”

 4. Mida sa ka ei teeks, ikka ei ole sellega kõik rahul.

Suurema õnnetuse ajal ja selle järgselt tekib selles osalenud inimestel nn posttraumaatiline ðokk. See on psüühiline reaktsioon, mille üheks tunnuseks on valu ja ängistuse väljaelamine teisi süüdistades. Nii puutubki esmaabiandja sündmuskohal kokku isikutega, kes pretensioonikalt teda süüdistavad kannatanu kahjustamises ja oskuste puudumises. Sõnasõda õnnetuspaigal paraku ei too kasu kellelegi. Vaenulikult meelestatud isikutele vaatamata peab abistaja jääma rahulikuks. See on kergem, kui mõistame, et süüdistuse taga on hirmunud, stressis inimene. Pingeid saab leevendada, kui kutsuda ta appi. Tavaliselt keelduvad nad otsesest kontaktist haigega, kuid saavad hakkama rahva eemale hoidmisega, kiirabile vastu minemisega, esmaabivahendite toomisega jne.

 5. Räägi inimesega.

Teadvusel kannatanutega suhtlemine on äärmiselt vajalik. Vigastatud inimene, kes ei suuda liikuda küsib sageli teiste kohta informatsiooni. Räägi kannatanutega rahulikult . Rõhuta pidevalt, et abi on kutsutud. Kui õnnetuses on viga saanud pereliikmed ja sõbrad, siis küsitakse ka nende seisundi kohta. Kui sulle tundub, et mõni vigastatu on surnud, siis see teave ei kuulu avaldamisele teistele õnnetuses osalenutele, sest surma konstateerib ainult meditsiinitöötaja. Kasuta rahustavaid ja lühikesi lauseid. „Lama rahulikult. Abi tuleb varsti. Kõik saab korda. Su kaaslane on viga saanud, aga me aitame teda nii palju kui oskame - siis kui meile tundub, et kannatanu võib olla surnud. Sinu kaaslane on elus, kõik on hästi- juhul kui oleme kindlalt veendunud elusignaalide olemasolus. jne”

 6. Kui õnnetus jääb sind painama, siis otsi abi.

 Mida tõsisema õnnetuse korral on esmaabiandjal tulnud abistada, seda tõenäolisem on teke. Ebakindlus sunnib nädalaid ja kuid pärast õnnetust endalt sarnaselt posttraumaatilise ðokis meedikute ja päästjatega küsima traditsioonilisi küsimusi: kas ma tegin õigesti? Mis ma tegemata jätsin? Järsku oleks haige ellu jäänud kui ma teda ei oleks puudutanud? Kui ma oleksin teinud enne selle ja siis tolle, kas siis oleks haigega....... juhtunud? Jne. 1-2 nädalat pärast õnnetust on kõhklused ja hirmud loomulikud. Parim abi tuleb sõbralt või pereliikmelt, kes on võimelised kuulama. Pinge ja hirm vähenevad sündmuste korduval jutustamisel. Kui ängistus ei vähene 2-3 nädala jooksul, siis on vajalik psühholoogi nõustamine kriisiabi keskuses vm. Abi küsimist ei tohi häbeneda. Psühholoogi abi vajavad ka professionaalsed päästetöötajad.

 Kui õnnestub haige elu päästa, siis õnn ja rahulolu teevad esmaabiandja „elukutse” maailma kaunimaks ametiks.